Isetegemine ja taaskasutus

Kui vajalikku kaupa polnud saada, tuli lahendus sageli ise välja mõelda. Nõukogude aja argielus tähendas see parandamist, olemasoleva kohandamist ja uute esemete valmistamist käepärastest materjalidest. Tartu 2024 programmi kuulunud „Peedist pesumasin“ ühendas Eesti Maanteemuuseumi, Eesti Põllumajandusmuuseumi ja Tartu Linnamuuseumi kogutud lood leidlikkusest linnas, maal ning liikluses.

Parandamine pikendas esemete elu

Katkine ese võis pärast väikest parandust veel kaua kasutuses olla. Selle kohta annab kõneka näite Tartu Linnamuuseumi kogusse jõudnud punane kunstnahast õlakott. Koti omanik seisis 1980. aastate lõpus Tartu kaubamajas käterätikuriide järjekorras, kui varas lõikas kotti augu. Rahakott jäi alles, kuid kott vajas parandamist.

Omanik liimis kahjustatud kohale seestpoolt lapi ja kasutas kotti edasi. Punase õlakoti ja käterätiku lugu seob ühe väikese paranduse kaudu kokku kaubanappuse, järjekorrad ja igapäevase hakkamasaamise.

Leiutamine garaažis ja töökojas

Kodustes garaažides, kuurides ja asutuste töökodades ehitati ning kohandati masinaid, mis aitasid liikuda ja tööd teha. Vajaduse kõrval innustas meisterdajaid soov mugavama elu ja isikupäraste lahenduste järele.

Eesti Maanteemuuseumi osanäitus „Peedist pesumasin: leidlikkus teel“ käsitles sõidukite ja lisaseadmete valmistamist ning garaažides arenenud tehnikakultuuri. Need lood avavad isetegemise praktilist poolt: lahendus tuli välja mõelda, valmis ehitada ja tööle saada.

Aiamaalt sahvrisse

Vanadest detailidest uus abiline

Aiamaa aitas nappuse ajal toidulauda täiendada. Selle harimiseks valmistati tööriistu ja masinaid, mida ka parandati. Vanarauaplatsilt ning majandi remonditöökodadest hangitud osadest pandi kokku isegi traktoreid. Meistrid õppisid katsetades; kasuks tulid keevitaja- ja lukksepaoskused.

Saak säilis kodustes hoidistes

Aias kasvatatu töötlemine jätkus köögis: valmistati moose, mahlasid ja muid hoidiseid ning otsiti uusi retsepte. Eesti Põllumajandusmuuseumi osanäitus „Peedist pesumasin: leidlikkus maal“ sidus aiapidamise, koduse toiduvarumise, tarbetekstiilid ja masinate meisterdamise üheks argielu tervikuks.

Eseme kõrval on inimese lugu

Isetehtud tööriista või parandatud koti tähendus avaneb paremini, kui teame, kes seda kasutas ja miks seda vajati. Perekonna esemelugusid talletades tasub kirja panna valmistaja nimi, ligikaudne aeg, materjalide päritolu ja kasutusviis.

Nii säilib koos esemega teadmine oskustest ja oludest, milles see sündis. Need lood pakuvad ka tänasele lugejale võimaluse mõelda, mida võiks parandada, kohandada või kauem kasutada.