Isetegemine, parandamine ja taaskasutus Eesti argielu ajaloos

Parandatud toolijalg, ümberõmmeldud mantel või käepärastest detailidest kokku pandud aiatööriist võib rääkida oma ajast sama palju kui pidulik fotoalbum. Sellistes esemetes on tallel vajadused, oskused ja otsused: mida oli võimalik hankida, millest tuli loobuda ning kuidas olemasolevaga toime tulla. Eesti argielu ajaloos on parandamine ja taaskasutus olnud nii praktiline paratamatus kui ka loominguline eneseväljendus. Nende tähendus avaneb kõige paremini siis, kui vaatame koos esemeid ja nende tegijate lugusid.

„Peedist pesumasin“ kui vaade argisele leidlikkusele

Eesti Maanteemuuseumi, Eesti Põllumajandusmuuseumi ja Tartu Linnamuuseumi ühine näituseprojekt „Peedist pesumasin“ kuulus Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 programmi. Projekt käsitles nõukogudeaegset leiutamist, isetegemist ja taaskasutust kolmes omavahel seotud keskkonnas: linnakodus, maal ning transpordi ja tehnika maailmas.

Selline jaotus aitab märgata, kui erinevaid ülesandeid isetegemine täitis. Linnas tuli leida lahendusi kodu sisustamiseks ja igapäevaste tarbeesemete valmistamiseks. Maal põimus leidlikkus aiapidamise, saagi säilitamise ja töö kergendamisega. Garaažides ja töökodades otsiti võimalusi sõidukite töös hoidmiseks ning olemasoleva tehnika kohandamiseks.

Esemete kõrval olid olulised inimeste mälestused ja fotod. Nagu selgitab Tartu linna avaldatud linnamuuseumi osanäituse tutvustus, tugines linnateemaline väljapanek valdavalt tartlaste ja Tartuga seotud inimeste mälestustele ning eseme- ja fotolugudele. Üks kõnekas näide oli väikesesse linnakodu vannituppa rajatud fotolabor: leidlikkus puudutas ka hobisid ja eneseteostust.

Isetegemise ajalugu ulatub nõukogude ajast kaugemale

Eestis ei alanud kodune valmistamine ja parandamine nõukogude perioodil. Rõivaste õmblemine, tööriistade hooldamine, mööbli kohendamine ja toidu säilitamine kuulusid varasemategi põlvkondade igapäevaellu. Oskusi õpiti peres, töö juures ja teiste tegemist jälgides.

Nõukogude ajal said need oskused erilise kaalu kaubapuuduse tõttu. Vajalikku eset, sobivat materjali või varuosa ei pruukinud õigel ajal saada. Ka olemasoleva kauba kvaliteet ja valik ei vastanud alati ootustele. Siis tuli otsida asendusi, kohandada või ise valmistada.

Ometi ei saa kõiki isetegijaid kirjeldada üksnes puudusega võitlejatena. Tegemist võis innustada soov omanäolise kodu, paremini istuva rõiva või mugavama töövahendi järele. Valmis lahendus pakkus rahulolu ning osav tegija võis olla oma tutvusringkonnas kõrgelt hinnatud.

Isetegemise ajalugu hõlmab seega nii sundi kui ka tegutsemisrõõmu. Nende osakaalu saab mõista konkreetse inimese ja eseme loo kaudu.

Parandamine ja taaskasutus tähendasid erinevaid otsuseid

Kõik vanade asjadega tehtud tööd ei olnud ühesugused. Mõnikord taastati eseme senine kasutus, mõnikord muudeti selle otstarvet ning vahel kasutati alles ainult materjal.

Parandamine hoidis tuttava asja kasutuses

Kui rõivale õmmeldi paik või tooli ühendus tehti uuesti tugevaks, jäi ese täitma oma varasemat ülesannet. Selline töö eeldas kulumise põhjuse mõistmist: ainult nähtava kahjustuse varjamine ei pruukinud aidata.

Parandus võis jääda silma. Tänasele vaatajale jutustab see eseme kasutamisest ja väärtusest. Kulunud koht näitab, kuidas asja tarvitati; korduvad parandused võivad osutada sellele, kui vajalik või raskesti asendatav see oli.

Uus kasutus nõudis teistsugust pilku

Taaskasutamisel tuli näha esemes ka muid võimalusi. Lihtsa näitena võib mõelda kulunud rõivale: kui seda enam kanda ei saanud, võis terve kangas sobida väiksema eseme valmistamiseks või parandustükkideks.

Siin tasub mõisteid eristada. Eseme uuesti kasutamine ja selle materjali kasutamine uue asja tegemiseks erinevad ringlussevõtust, kus jäätmed töödeldakse uueks materjaliks. Argikeeles nimetatakse neid sageli kõiki taaskasutuseks, kuid uurimisel aitab täpsem sõnastus mõista, mis esemega tegelikult juhtus.

Leidlikkuse kõrval tuleb näha töö hinda

Nutika lahenduse imetlemine on lihtne. Keerulisem on märgata selle taga olnud ajakulu, väsimust ja piiratud võimalusi.

Puudusoludes võis lihtne kodune ülesanne nõuda materjalide otsimist, tuttavatelt küsimist ja mitut katsetust. Valmis ese ei näita tingimata ebaõnnestunud lahendusi ega tunde, mis kulusid selle tegemisele. Ka oskused, tööriistad, ruum ja abistavad kontaktid ei olnud kõigile võrdselt kättesaadavad.

Samuti väärib tähelepanu kodune töö, mis ei jätnud endast maha silmapaistvat leiutist. Rõivaste kohendamine, esemete hooldamine ja hoidistamine võisid korduda aastast aastasse. Argielu uurimisel tuleb küsida, kes neid töid tegi ja mille arvelt selleks aega leidis.

Varasemate oskuste väärtustamine ei nõua puuduse idealiseerimist. Võime tunnustada tegijate teadmisi ning samal ajal mõista, et neil oleks sageli olnud kergem elada parema kaubavaliku ja toimivate teenustega.

Mida esemelood uurijale räägivad?

Muuseumis säilitatav ese annab materjali, kuju ja valmistamisvõtete kohta teavet, kuid ei selgita üksi kõiki tegija otsuseid. Sellepärast on mälestused, fotod ja kirjalikud ülestähendused nii olulised.

Koduse eseme loo talletamisel tasub küsida:

• Kes eseme valmistas või parandas ning millal?
• Millist vajadust see lahendas?
• Kust saadi materjalid, tööriistad ja vajalikud teadmised?
• Kes veel tegemisele kaasa aitas?
• Kui kaua eset kasutati ja miks selle kasutamine lõppes?

Need küsimused aitavad siduda üksiku asja laiema argieluga. Ühtlasi tuleb arvestada, et mälestused on valikulised. Õnnestunud leiutis võib meenuda eredalt, igapäevane hooldustöö aga jääda tagaplaanile. Fotod, eseme kulumisjäljed ja teiste inimeste meenutused aitavad lugu täiendada.

Kestlik argielu tänapäeval: oskused teises olukorras

Tänapäevane huvi parandamise vastu võib lähtuda keskkonnahoiust, rahasäästust, kiindumusest esemesse või lihtsalt tegemisrõõmust. Võrreldes nõukogude ajaga on paljudel inimestel rohkem ostuvõimalusi, kuid valikuid piiravad endiselt sissetulek, aeg ja oskused. Ka seadmete ehitus või varuosade kättesaadavus võib parandamise keeruliseks muuta.

Minevikust tasub kaasa võtta harjumus asja lähemalt uurida: mis on kulunud, mida saab hooldada ja milline osa vajab asendamist? Sama oluline on oskus küsida abi ning jagada teadmisi. Kõike ei pea ise oskama.

Kestlik argielu ei tähenda siiski iga eseme lõputut säilitamist. Hinnata tuleb selle kasutusvajadust, paranduse tulemust ning tööks vajalikke ressursse. Vana materjali alleshoidmisest on kasu siis, kui sellele leidub tegelik otstarve.

Hea algus võib olla üks kodune ese ja vestlus inimesega, kes selle lugu tunneb. Miks see alles jäi? Kuidas seda parandati? Kes õpetas vajaliku võtte? Nii võib sahtlis seisev õmblustarvik või kuurinurgas olev tööriist anda edasi oskuse, mida saab ka praegu kasutada.