Kuidas talletada isetehtud eseme lugu, fotosid ja mälestusi?

Kuurist leitud isetehtud tööriist võib esmapilgul paista lihtsalt roostes rauatükina. Kui aga keegi mäletab, kes selle valmistas, kust saadi materjal ja millist tööd see hõlbustas, muutub ese arusaadavaks osaks ühe pere elust. Sama kehtib käsitsi õmmeldud kleidi, ümber ehitatud köögikapi või retseptivihiku kohta.

Eseme säilitamine ja esemeloo talletamine käivad koos. Mõõdud ja materjalid saab sageli kindlaks teha ka hiljem, kuid valmistaja töövõtted, eseme kodune hüüdnimi ja kasutamisega seotud juhtumised võivad kaduda koos inimestega, kes neid veel mäletavad.

Miks tasub talletada ka kõige argisemaid asju?

Eesti Maanteemuuseumi, Eesti Põllumajandusmuuseumi ja Tartu Linnamuuseumi ühine näituseprojekt „Peedist pesumasin“ käsitles nõukogudeaegset leiutamist, isetegemist ja taaskasutust. Selle ettevalmistamisel koguti materjali, mis aitas mõista igapäevaseid vajadusi ja nende lahendamiseks kasutatud oskusi.

Näiteks 2023. aasta kogumisüleskutses Elva valla lehes ootas Eesti Põllumajandusmuuseum retseptiraamatuid ja üksikuid retseptilehti, vanu hoidiseid ning fotosid hoidiste valmistamisest aastatel 1960–1989. Samuti sooviti lugusid isetehtud aiatööriistadest ja aiamaa plaane.

Selline valik aitab näha, miks argine materjal on ajalooallikana väärtuslik. Retseptivihiku parandused võivad näidata, kuidas juhist oma pere maitse või saadaolevate koostisainete järgi kohandati. Sahvripildilt võib leida purkide kõrval riiulilahendusi, korduskasutatud anumaid ja käsitsi kirjutatud silte. Saagikoguste või tööpäevade märkmed aitavad mõista, kui palju aega ja vaeva kodune toiduvarumine nõudis.

Üksik ese annab vihje. Ese koos fotode, märkmete ja mälestustega võimaldab juba küsida, kuidas ja miks seda kasutati.

Pane kirja eseme valmistaja, otstarve ja teekond

Alusta ühest esemest ning koosta sellele eraldi kirjeldus. Kirjutada võib tavalisse vihikusse või tekstifaili. Oluline on, et kirjeldus oleks hiljem esemega seostatav.

Pane kirja järgmised andmed.

1. Nimetus ja kodune nimi. Kuidas eset nimetati? Kui kasutati murdesõna või hüüdnime, lisa selle tähendus.
2. Valmistaja ja abilised. Märgi nimed ning seos esemega. Kirjelda, kes mõtles lahenduse välja, kes hankis materjali ja kes aitas valmistada.
3. Valmistamise aeg ja koht. Lisa aasta või ligikaudne ajavahemik ning küla, linn, kodu või töökoda, kus ese valmis.
4. Vajadus ja kasutusviis. Millist probleemi ese lahendas? Kes seda kasutas, kuidas see töötas ja kas kasutamine nõudis mõnda erilist võtet?
5. Materjalid ja töövõtted. Millest ese tehti ning kust materjal saadi? Märgi taaskasutatud detailid, tööriistad ja teadaolevad valmistamisvõtted.
6. Hilisemad muutused. Kas eset parandati või ehitati ümber? Millal selle kasutamine lõppes ja kelle käes on see praegu?

Lisa mõõdud ja nähtavad tunnused: pealdised, värv, kulumisjäljed, asendatud osad. Isetehtud seadme puhul võib lihtne joonis aidata selgitada detailide omavahelist ühendust. Joonisele märgi, millised osad on algsed ja millised hiljem lisatud.

Erista kindlad andmed oletustest

Kui täpset valmistamisaastat ei teata, kirjuta „tõenäoliselt 1970. aastate lõpus“. Lisa ka hinnangu alus: näiteks oli ese olemas enne kolimist või meenutab jutustaja selle kasutamist kooliajal.

Erista oma tähelepanek, jutustaja mälestus ja teistelt kuuldud lugu. „Põhjal on aastaarv 1978“ tähendab midagi muud kui „onu mäletab, et see valmis umbes 1978. aastal“. Kui pereliikmed mäletavad erinevalt, talleta mõlemad versioonid koos jutustajate nimedega.

Mälestuste kogumine algab heast vestlusest

Aseta ese või foto vestluse ajaks nähtavale. Alusta avatud küsimusest: „Räägi, kuidas see meie perre tuli.“ Anna jutustajale aega ning küsi täpsustusi tema jutu põhjal.

Kasulikud küsimused on näiteks:

• Kust tuli mõte selline ese valmistada?
• Milline tööetapp oli kõige keerulisem?
• Kuidas saadi puuduvad materjalid või detailid?
• Mis õnnestus hästi ja mida tuli hiljem muuta?
• Kes õpetas neid oskusi ning kellele neid edasi anti?

Küsi ka töö ajakulu, ebamugavuste ja ebaõnnestumiste kohta. Nii jääb leidlikkuse kõrval alles pilt sellest, mida isetegemine inimeselt nõudis.

Salvestamiseks küsi jutustaja nõusolekut. Märgi üles vestluse kuupäev, koht, osalejad ja küsitleja nimi. Kui kirjutad kuuldust kokkuvõtte, erista jutustaja täpsed sõnad enda sõnastusest. Võimaluse korral lase tal kirjapandu üle vaadata ning märgi hilisemad täiendused eraldi.

Vanad fotod vajavad selgitavaid allkirju

Foto kirjeldamisel ära piirdu sõnadega „vanaema aias“. Tulevane vaataja ei pruugi teada, kes oli vanaema, kus aed asus või miks pilt tehti.

Kirjelda iga foto juures inimesi, kohta, aega, tegevust ja nähtavaid esemeid. Inimesed nimeta kindlas järjekorras, näiteks vasakult paremale. Lisa fotograaf, kui ta on teada, ning märgi, kelle kogus originaal asub.

Fotole kirjutatud tekst talleta täpselt. Hoia see eraldi hiljem lisatud selgitusest. Kui mõni inimene või ese jääb tuvastamata, kirjuta seda otse.

Näide foto kirjeldamisest

Väljamõeldud näidis võiks olla järgmine:

Pere köök Tartumaal, arvatavasti 1970. aastate lõpus. Vasakul seisab retseptivihiku omanik, paremal tema õde. Laual valmistatakse kurke hoidistamiseks. Tagaseinas paistab pereliikme valmistatud riiul. Aeg ja tegevus on kirjeldatud vihiku omaniku tütre mälestuse põhjal; fotograaf teadmata.

Pildista vana foto mõlemat poolt, sest tagaküljel võib leiduda kuupäevi, nimesid või pühendusi. Albumi puhul jäädvusta ka terve lehekülg ja fotode järjestus. Ära eemalda pilti jõuga: asukoht albumis võib olla osa selle loost.

Isetehtud esemest tee üldvaade mitmest küljest ning lähivõtted olulistest detailidest. Lisa vähemalt ühele pildile mõõtkava. Kui kasutamist saab ohutult näidata, võib lühike video aidata töövõtet selgitada.

Hoia originaalid ja koopiad seostatavana

Anna esemele lihtne tunnus, näiteks „ese-01“, ning kasuta seda kirjelduse, fotode ja salvestiste failinimedes. Nii püsivad materjalid koos ka siis, kui failid liiguvad teise arvutisse.

Säilita digiteeritud foto muutmata koopia. Kärbitud või parandatud pilt salvesta eraldi. Retseptivihikust jäädvusta ka kaaned, lehekülgede järjekord ja vahele pandud lehed; üksik retsept võib ilma kõrvalolevate märkmeteta kaotada olulise seose.

Hoia digimaterjalidest koopiaid vähemalt kahes eraldi kohas. Kontrolli aeg-ajalt, kas failid avanevad. Säilita paberoriginaalid kuivas, stabiilse temperatuuriga kohas, eemal otsesest päikesevalgusest. Väldi fotodele kirjutamist, teipimist ja esemete puhastamist viisil, mis eemaldab pealdisi või kasutusjälgi.

Kuidas oma materjali muuseumile tutvustada?

Muuseumide kogumiskampaaniad on võimalus siduda perekondlikud lood laiema ajalooga. Varasem „Peedist pesumasina“ üleskutse näitab hästi, kui mitmekesine võib huvipakkuv materjal olla. Konkreetse kampaania praegune seis ja vastuvõtutingimused tuleb siiski muuseumiga üle täpsustada.

Esmaseks pöördumiseks koosta lühike tutvustus: mis esemega on tegemist, kes selle valmistas, millisest ajast see pärineb ning millised fotod ja mälestused seda saadavad. Lisa mõned selged pildid ja ütle, kas soovid pakkuda originaali, koopiat või võimalust lugu salvestada.

Lepi kokku ka materjali kasutamine: kas jutustaja nimi võib olla avalik ning kas fotosid ja salvestisi võib näitusel või veebis kasutada. Esemete üleandmine, laenamine ja kogusse vastuvõtmine vajavad eraldi kokkulepet.

Alustuseks piisab ühest esemest ja ühest vestlusest. Kirja pandud nimi, selgitatud töövõte või tuvastatud inimene vanal fotol annab järgmisele põlvkonnale võimaluse sellest loost aru saada.