Leidlikkus linnas: isetehtud mööbel ja parandatud tarbeesemed
Väike paik koti siseküljel, käsitsi sobitatud kapiriiul või aastaid kasutatud puust jalutuskepp võivad jutustada kodusest elust rohkem kui eseme esialgne välimus. Nõukogude ajal tähendas linnakodu sisustamine ja korrashoid sageli mõõtmist, meisterdamist ning parandamist. Vajalikku kaupa oli raske hankida, olemasolev ei vastanud alati soovidele ning katkise asja asendamine polnud enesestmõistetav. Leidlikkus linnas sündis argistest vajadustest, aga ka soovist kujundada oma kodu ja teha lähedastele rõõmu.
Kui vajalikku polnud poest võtta
Nõukogudeaegset isetegemist mõjutas defitsiit ehk kaupade nappus. Raha olemasolu ei taganud veel, et soovitud mööbliese, kangas või tarbeese oli müügil. Samuti võis saadaoleva asja välimus või kvaliteet jätta soovida. Nii tuli ostmise kõrval otsida muid võimalusi: valmistada vajalik ese ise, kohandada olemasolevat või parandada seda, mis oli katki läinud.
Seda kogemust käsitles Tartu Linnamuuseumi 2024. aasta osanäitus „Peedist pesumasin: leidlikkus linnas“. Tartu linna avaldatud näitusetutvustuse järgi põhines väljapanek valdavalt tartlaste ja Tartuga seotud inimeste mälestustel, eseme- ning fotolugudel. Ise valmistatud mööbel ja tarbeesemed kuulusid samasse argielu maailma nagu koduehitus ja väikesesse vannituppa mahutatud fotolabor.
Selline vaatenurk aitab näha esemete taga otsuseid. Mida pere vajas? Milliseid oskusi oli käepärast? Millest sai midagi uut teha?
Isetehtud mööbel lähtus kodu vajadustest
Mööbli valmistamine nõudis oskust siduda soovid materjali ja ruumiga. Isetehtud mööbel võimaldas valida mõõdud konkreetse kodu järgi ning otsustada, milline lahendus seal kõige paremini toimib.
Näiteks riiuli kavandamisel tuleb arvestada palju enamat kui selle laiust. Kas sinna lähevad raamatud või nõud? Kui sügav võib riiul olla, et liikumiseks jääks ruumi? Kas olemasolevast materjalist piisab? Need küsimused aitavad mõista, milliseid otsuseid kodune meister pidi tegema.
Isetegemine võis tähendada ka olemasoleva mööbli kohandamist. Täiesti uue eseme ehitamise kõrval pakub võimalusi riiulite ümberpaigutamine, käepidemete vahetamine või pinna uuendamine. Nõnda tasub vana mööblit vaadelda ka selle muudatuste kaudu: kas kõik detailid pärinevad samast ajast või on mõni neist hiljem lisatud?
Parandusel oli oma loogika
Kõikuva tooli, halvasti sulguva kapiukse ja kulunud istmekatte puhul on probleemid erinevad. Ühel juhul vajab tähelepanu ühendus, teisel hing või ukse asend, kolmandal kattematerjal. Kodune remonditöö algabki oskusest märgata, milline osa on kahjustatud ja mis veel toimib.
Tarbeesemete parandamine eeldab samasugust vaatamist. Katkine detail ei tähenda tingimata, et kogu ese on kasutuskõlbmatu. Parandatud asja juures võib hiljem säilida nähtav jälg, mis jutustab nii rikkest kui ka lahendusest.
Punane õlakott, mis jäi kasutusse
Ühe konkreetse parandamisloo on avaldanud Tartu Linnamuuseumi teadur-koguhoidja Kristi Musteikis kirjutises „Punane õlakott ja risti kaheksa“.
- aastate lõpus seisis Anne Urbel Tartu vanas kaubamajas käterätikuriide järjekorras. Tal oli õlal Tartu tööstuskombinaadis „Edu“ valmistatud punasest kunstnahast kott. Järjekorras lõikas varas koti sisse žiletiga ava, et rahakotti kätte saada. Vargus jäi pooleli, kuid kott sai kahjustada.
Omanik otsustas koti alles hoida. Ta liimis lõikekoha taha seestpoolt paiga ning kasutas kotti edasi. Parandusest jäi tagaküljele väike nähtav jälg. Kott ja sama looga seotud käterätik jõudsid 2024. aastal Tartu Linnamuuseumi kogusse.
Selles loos kohtuvad kaubapuudus, järjekorras seismine ja kodune parandamisoskus. Muuseumi talletatud eseme ning omaniku loo põhjal saab näha, kuidas üks väike parandus pikendas tarbeeseme kasutusaega.
Meisterdamine kandis hoolimist
Näitusprojekti jaoks kogutud mälestused avavad ka isetegemise emotsionaalset poolt. Kuraator Meeli Väljaotsa avaldatud kirjutises „Nõukogude aja isad“ meenutab Inga oma isa valmistatud esemeid: tööriistu, kodukaunistusi, mängimiseks mõeldud asju ja kingitusi.
Näitusele jõudsid isa nikerdatud puukujukesed ning vanaisale valmistatud jalutuskepp, mida Inga nimetas konkskepiks. Tema jutustuses seostus isa osavus turvatundega — teadmisega, et isa oskab raskes olukorras lahenduse leida.
Seda mälestust võib lugeda ka hoolimise loona. Lähedasele valmistatud tarbeese ühendab praktilise vajaduse, tegija oskused ja tähelepanu saaja vastu. Nii omandab ese tähenduse, mida pelgalt materjal või valmistamisaasta ei selgita.
Säilitada tasub ka esemega seotud lugu
„Peedist pesumasin“ ühendas Tartu Linnamuuseumi, Eesti Põllumajandusmuuseumi ja Eesti Maanteemuuseumi käsitlused isetegemisest ning taaskasutusest. Linnakodude lood aitavad mõista, kuidas inimesed nappuse tingimustes oma ümbrust kujundasid. Neid lugedes tasub arvestada nii õnnestunud lahendustega kui ka nende jaoks kulunud aja ja vaevaga.
Kui perekonnas on säilinud isetehtud mööbel või parandatud tarbeese, tasub selle juurde kirja panna:
- kes selle valmistas või parandas;
- millal ja milleks seda tehti;
- kust pärinesid materjalid;
- mida muudeti hilisema kasutamise käigus.
Eriti väärtuslikud on tegija või kasutaja enda meenutused. Kirja tasub panna ka see, millised üksikasjad on kindlalt teada ja millised pärinevad oletusest. Nõnda säilib koos esemega teadmine, kuidas kodus probleeme lahendati ja milliseid asju peeti hoidmist väärivaks.