Leidlikkus tänaval ja teel: isetegemine liikumise ja transpordi ajaloos
Poest puuduva sõiduvahendi võis vahel asendada garaažis valminud masin. Lahti võetud vana auto sai taastaja käe all uue elu ning tõukerattast võis sündida mootoriga kaherattaline. Leidlikkus tänaval ja teel tähendas nõukogude ajal oskust ühendada oma vajadused, tehnilised teadmised ja kättesaadavad materjalid. Nende lahenduste taga olid igapäevased soovid: pääseda liikuma, pakkuda lastele avastamisrõõmu või minna perega puhkusele.
Eesti Maanteemuuseum tõi need lood esile 2024. aastal Varbusel avatud osanäitusel „Peedist pesumasin: leidlikkus teel“. Koos Eesti Põllumajandusmuuseumi ja Tartu Linnamuuseumiga loodud näituseprojekt kuulus Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammi ning uuris isetegemist, parandamist ja taaskasutust.
Liikuma pääsemine nõudis rohkem kui ostusoovi
Nõukogude Eestis oli isiklik auto paljudele raskesti kättesaadav. Sõiduvahendite nappus ja ühistranspordi piiratud võimalused panid inimesi otsima oma lahendusi tööle jõudmiseks, külaskäikudeks ja vaba aja veetmiseks.
Maanteemuuseumi teadur-kuraator Paavo Kroon rõhutab oma ülevaates näituse ajaloolisest taustast, et isetegemine väljendas ka soovi elada mugavamalt ja moodsamalt. Näituse sissejuhatuses kõrvutati autoostuloaga seotud dokumente Peeter Toominga 1977. aasta fotoseeriaga „Unistuste päev“. Tallinna–Pärnu teekonda kujutavad pildid sidusid auto omamise võimalusega ise oma liikumist korraldada.
Selline taust aitab mõista, miks transpordi ajalugu sisaldab nii palju parandamist ja ümberehitamist. Sõiduki väärtus seisnes võimalustes, mida see omanikule avas. Seetõttu võis masina säilitamisele või ehitamisele kulunud vaev olla inimese jaoks väga tähenduslik.
Kaherattalised, mis sündisid konkreetsest vajadusest
Tõukerattast laste võrriks
Üks näitusel tutvustatud ümberehitusi oli Rein Kirspuu valmistatud võrr. Tallinna „Polümeeri“ tehase elektrik ehitas selle 1982. aastal oma algkooliealistele lastele, kasutades alusena Ida-Saksa tõukeratast.
Selle loo keskmes on olemasoleva eseme kasutamine uue lahenduse lähtekohana. Tõukeratas andis ehitajale aluse, millele sai kujundada teistsuguse liikumisvahendi. Kirspuu näide näitab üht isetegemise praktilist võtet: enne täiesti uue asja valmistamist vaadata, milliseid võimalusi pakub juba olemasolev ese.
Tandemratas ja ühine liikumine
Teistsugust vajadust esindas vaegnägijate jalgrattaklubi „Kvartopeed“ isevalmistatud tandemratas. Klubi tegutses ENSV Pimedate Ühingu Tartu Õppe-Tootmiskombinaadi juures.
Tandemil saavad kaks inimest sõita koos ning juhtimine jääb eesistujale. Selle ehitamine avab leidlikkuse tähenduse ka ligipääsetavuse kaudu: sõiduvahendit saab kohandada inimeste erinevate võimaluste järgi.
Muuseumi vaates on oluline nii ratta konstruktsioon kui ka selle kasutajate lugu. Kes sõitsid koos? Milliseid retki ette võeti? Vastused aitaksid mõista, mida isetehtud sõiduk oma kasutajate elus muutis.
Parandamine ja taastamine pikendasid esemete elu
Näituse üks tähelepanuväärseid sõidukeid oli Mathis GM. Auto oli 1940. aastal osadeks lammutatud ja peidetud. Vennad Lõhmused taastasid selle 1970. aastatel.
See esemelugu toob esile taastamise kui parandamise mahuka vormi. Osadeks võetud sõidukist tuli jälle tervik luua. Nõnda ulatus töö kaugemale ühe rikke kõrvaldamisest ning säilitas ühtlasi varasema ajastu tehnikat.
Muuseumi avalik ülevaade kinnitab taastamise aja ja tegijad, kuid ei kirjelda üksikuid töövõtteid. Ajaloo käsitlemisel tasub seda piiri hoida: teadaolevale taastamisloole ei saa automaatselt lisada oletusi kasutatud varuosade või remondinippide kohta.
Parandamise pärandi mõistmiseks ongi eriti väärtuslikud töö käigus tehtud fotod, märkmed ja meistri enda selgitused. Valmis auto näitab tulemust; need allikad aitavad avada, kuidas selleni jõuti.
Iseehitatud auto ühendas eri sõidukite osi
Uno Veebergi 1980. aastatel valminud „Taksikoer“ pakub konkreetse näite detailide kohandamisest. Maanteemuuseumi varasemas, ajakirjas Teeleht avaldatud kirjelduses on kirjas, et Veeberg kasutas autos mootorratta Ural mootorit ja mitme teise sõiduki osi. Klaasplastist kere ning kergmetallist veljed valmistas ta ise.
Siin kohtusid kaks tööviisi: olemasolevate osade kasutamine ja vajalike detailide valmistamine. Eri sõidukitelt pärit osad tuli sobitada ühe masina toimivaks tervikuks.
„Taksikoera“ ehitamiseks kulus muuseumi kirjelduse järgi neli aastat. Seejärel läbis auto kümne aasta jooksul ligi 40 000 kilomeetrit. Need arvud annavad ettevõtmise mõõtmetest selge ettekujutuse: tegemist oli pika ehitustöö ja hiljem kasutuses olnud sõidukiga.
Puhkusereis võis alata oma töökojast
Liikuma pääsemise kõrval oli oluline küsimus, kuidas teel olles mugavalt aega veeta. Maanteemuuseumi väljapanekus esindas seda perekond Salo 1980. aastatel ise ehitatud autosuvila.
Autosuvila lugu ühendab transpordi ja koduse argielu. Sõiduvahendi ehitamisel tuli mõelda ka puhkamisele ja reisil viibimisele. Nii muutus isetegemine osaks pere puhkusest juba enne teele asumist.
Muuseumi ülevaate järgi toimis Eestis 1980. aastatel elavnenud iseehitatud karavanide liikumine tihedas koostöös Riikliku Autoinspektsiooniga. See aitab näha garaažides tehtud tööd laiemas ühiskondlikus raamistikus: iseehitajate tegevus puutus kokku ka asutuste ja liikluse korraldamisega.
Masina kõrval vajab säilitamist selle lugu
„Leidlikkus teel“ kasutas esemete kõrval fotosid, videoid ja ajaleheartikleid ning toetus teiste muuseumide ja erakogude materjalidele. Selline lähenemine aitab siduda tehnilise lahenduse inimese kogemusega.
Perekonna fotoalbumis säilinud ehituspilt võib olla ajaloo jaoks sama kõnekas kui valmis sõiduk. Mälestuste talletamisel tasub kirja panna:
- kes masina ehitas või taastas ning millal;
- millist vajadust sellega lahendati;
- kust pärinesid kasutatud osad;
- millised lahendused töötasid ja mida tuli hiljem muuta.
Neis üksikasjades saab nähtavaks oskus, mis valmis eseme vaatamisel kergesti varju jääb. Nõukogudeaegsete meistrite tööd uurides saab väärtustada nende teadmisi ja kannatlikkust ning mõista ühtlasi nappust, milles lahendused sündisid. Vana sõiduki juures säilinud mälestus võib anda transpordi ajaloole väga isikliku mõõtme.