Peedist pesumasin: argielu leidlikkus Tartu 2024 näituseprojektis

Isetehtud aiatööriist, ümberõmmeldud kleit või korduvalt parandatud masin võib rääkida oma ajast rohkem, kui esmapilgul arvata oskame. Neis on jäljed vajadustest, oskustest ja valikutest: mida oli saada, millest tunti puudust ning kuidas leiti lahendus. „Peedist pesumasin“ tõi sellise argise leidlikkuse muuseumides tähelepanu keskmesse, avades nõukogude aja elu esemete ja nende valmistajate lugude kaudu.

Kolme muuseumi ühisprojekt Tartu 2024 programmis

Eesti Maanteemuuseumi, Eesti Põllumajandusmuuseumi ja Tartu Linnamuuseumi koostöös sündinud näituseprojekt „Peedist pesumasin“ avati 2024. aasta kevadel ning see kuulus Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammi. Ühine teema sidus kolm paika: Tartu, Ülenurme ja Varbuse. Iga muuseum käsitles isetegemist oma valdkonna kaudu, tuues esile linnakodu, maamajapidamise või liikumisega seotud vajadused.

Muuseumide ühisprojekt võimaldas vaadata igapäevaelu mitmest küljest. Riiete valmistamine, hoidistamine ja sõiduki remont tunduvad erinevad tegevused, kuid neid ühendab küsimus: kuidas teha olemasolevast midagi vajalikku?

Tartu 2024 programmis andis projekt nähtavuse oskustele, mida sageli peetakse liiga tavaliseks, et neid kultuuripärandina märgata. Ometi kujundasid just sellised teadmised kodude toimimist ja inimeste võimalusi. Kultuuriajalugu sai siin uurida köögis, kuuris, garaažis ja aiamaal tehtud töö kaudu.

Leidlikkus linnas, maal ja teel

Tartu Linnamuuseum: kodu ja isiklikud soovid

Osanäitus „Peedist pesumasin: leidlikkus linnas“ käsitles nõukogudeaegse linnainimese toimetulekut olukorras, kus soovitud kaupa oli raske hankida. Ise valmistati ja kohandati riideid, tarbeesemeid, hobivarustust ning ka olmetehnikat. Vajaduse kõrval innustas inimesi soov kujundada oma kodu ja välimust.

Kõik ettevõtmised ei jõudnud tulemuseni. ERRi avamiskajastuses vahendas kuraator Meeli Väljaots lugu naisest, kes soovis noorena puukingi ning hakkas puuklotsidest taldu valmistama. Ühe suve jooksul valmis üks tald, teine jäi tegemata.

Selline lugu aitab mõista isetegemise tegelikku mõõtu. Idee teostamine nõudis aega, tööriistu ja vilumust. Eseme kõrval väärib tähelepanu ka katsetamine, sealhulgas pooleli jäänud töö.

Eesti Põllumajandusmuuseum: aiamaa ja majapidamine

Ülenurmel paikneva Eesti Põllumajandusmuuseumi osanäitus „Peedist pesumasin: leidlikkus maal“ keskendus aiatööriistade ja masinate valmistamisele, aia- ja metsasaaduste hoidistamisele ning kodutekstiilidele.

Aiamaa harimine ja saagi säilitamine moodustasid omavahel seotud tööde ringi. Tööriist pidi sobima kasutaja vajadustega, saak tuli õigel ajal koristada ning hoidised talveks valmis teha. Nii kohtusid tehniline taip ja kodused praktilised teadmised.

Isetehtud masina puhul tasub uurida, millist tööd see hõlbustas. Selle kuju ja ehitus võivad peegeldada konkreetset maatükki, kättesaadavaid detaile ja valmistaja kogemusi. Retseptivihik omakorda võib näidata, kuidas kohandati valmistamisviise oma pere maitse ja olemasolevate saaduste järgi.

Eesti Maanteemuuseum: remont ja liikumisvõimalused

Varbusel asuva Eesti Maanteemuuseumi „Peedist pesumasin: leidlikkus teel“ avas garaažides, kuurides ja töökodades sündinud tehnilisi lahendusi. Tähelepanu all olid remont, isevalmistatud sõidukid ning masinate ja lisaseadmete kohandamine.

Liikumisvõimalused mõjutasid tööle jõudmist, lähedaste külastamist ja vaba aja veetmist. Seetõttu tasub sõidukit vaadata koos selle kasutuslooga: kuhu sellega mindi, mida veeti ja milliseid takistusi tuli ületada? Tehniline lahendus saab nõnda seose inimese igapäevaste käikude ja kohustustega.

Mida nappus inimeste elus tähendas?

Defitsiit tähendas, et vajalikku või soovitud kaupa polnud alati sobival ajal saada. See võis suunata inimest parandama, ümber tegema või ise valmistama. Lahenduse leidmisel olid olulised materjalid, töövahendid ja oskused, samuti võimalus kelleltki nõu küsida.

Leidlikkuse kõrval tuleb märgata selleks kulunud aega ja vaeva. Parandamine võis pakkuda rahulolu, kuid olla ka vältimatu kohustus. Sama tegevus võis ühele inimesele olla meeldiv harrastus ja teisele lisatöö pärast pikka tööpäeva.

Seepärast aitab esemelugu ajalugu täpsemalt mõista kui üldistus, et vanasti oskasid kõik kõike teha. Kas valmistaja nautis katsetamist? Kas tal oli abi? Kas lahendus töötas kaua või nõudis pidevat remonti? Vastused näitavad, kui erinevad võisid olla inimeste kogemused.

Esemed, fotod ja mälestused täiendavad üksteist

„Peedist pesumasina“ ettevalmistamisel kutsuti inimesi jagama esemeid, fotosid ja mälestusi. Projekti veebileht koondas näituste teavet ja kogumiskutseid, aidates jõuda lugudeni, mis olid seni säilinud kodudes ning perekondade mälus.

Ese ise annab uurijale olulisi vihjeid. Kulumine näitab kasutamist, paranduskohad hilisemaid sekkumisi ja materjalivalik valmistamise võimalusi. Omaniku jutustus võib selgitada, miks ese tehti ja mida see pere jaoks tähendas. Foto aitab näha selle kunagist asukohta või kasutusviisi.

Perekondliku esemeloo talletamisel tasub küsida:

• Kes eseme valmistas või ümber tegi ning millal?
• Millist vajadust see lahendas?
• Kust saadi materjalid, töövahendid ja vajalikud teadmised?
• Kuidas eset kasutati ning kas lahendus täitis oma eesmärgi?

Mälestused vajavad samuti tähelepanelikku käsitlemist. Aastaarvud võivad ununeda ja eri inimesed mäletada sama juhtumit erinevalt. Fotode, esemete ning jutustuste võrdlemine aitab luua täpsema pildi.

Isetegemise oskused kõnetavad ka tänapäeval

„Peedist pesumasin“ annab põhjust mõelda, milliseid parandamise ja valmistamise oskusi soovime edasi kanda. Tänapäevane huvi taaskasutuse vastu võib lähtuda keskkonnahoiust, säästmisest või soovist ise midagi luua. Nõukogude aja kogemusi uurides saab paremini mõista nii oskuste väärtust kui ka olusid, milles neid rakendati.

Põlvkondade vestlus võib alata üsna väikesest asjast. Vana tööriista juures saab küsida, kuidas seda kasutati. Retseptivihiku kõrval uurida, kellelt õpetus pärines. Parandatud rõiva puhul meenutada inimest, kes õmblustöö ette võttis.

Nii jätkub kolme muuseumi algatatud tähelepanelik pilk argielule ka kodudes. Esemele lisatud valmistaja nimi, ligikaudne aastaarv ja kasutuslugu võivad anda järgmisele põlvkonnale võimaluse mõista, kuidas selle abil kunagi elu korraldati.