Peedist pesumasina kolm osanäitust: leidlikkus linnas, maal ja teel

Vannituppa rajatud fotolabor, vanadest masinaosadest kokku pandud traktor ja kodune hoidistevaru võivad esmapilgul kuuluda eri maailmadesse. Ometi ühendab neid sama küsimus: kuidas saada hakkama, kui vajalikku asja pole poest võtta? „Peedist pesumasina“ kolm osanäitust avasid nõukogude aja argielu just selliste lahenduste kaudu, tuues esile nii praktilised oskused kui ka soovi muuta oma elu mugavamaks ja isikupärasemaks.

Tartu Linnamuuseumi, Eesti Põllumajandusmuuseumi ja Eesti Maanteemuuseumi ühisprojekt kuulus Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammi. Peedist pesumasina näitused moodustasid terviku, milles linnakodu, maamajapidamine ja garaaž pakkusid igaüks oma vaatenurga isetegemisele.

Ühine lähtekoht, kolm erinevat keskkonda

Väljend „tegi peedist pesumasina“ kirjeldab võimet valmistada midagi vajalikku ootamatutest või käepärastest vahenditest. Näituseprojekti puhul tähistas see laiemalt leiutamist, parandamist ja olemasoleva materjali uuesti kasutamist.

Tartu Linnamuuseumi ametlik projektitutvustus selgitab kolme muuseumi tööjaotust: linnamuuseum käsitles linnainimeste toimetulekut, põllumajandusmuuseum aiapidamist ja kodust majandamist ning maanteemuuseum töökodades ja garaažides sündinud lahendusi.

Nõukogude aja isetegemist tasub vaadata koos selle põhjustega. Kaubapuudus, piiratud valik ja raskused materjalide hankimisel nõudsid inimestelt aega ning oskusi. Valmis eseme kõrval on seetõttu oluline ka selle sünnilugu: mida oli vaja, millest lahendus tehti ja kes selle juures aitas?

Tartu Linnamuuseum: leidlikkus linnas

Osanäitus „Peedist pesumasin: leidlikkus linnas“ keskendus linnakodule ja selle elanikele. Riided, aksessuaarid, mööbel ning tarbeesemed olid valdkonnad, kus isetegemine aitas ületada puudust või kohandada olemasolevat oma vajadustele.

Leidlikkus linnas puudutas ka eneseväljendust. Kui müügil olev ese ei sobinud või soovitud asja polnud saada, andsid õmblemine, ümbertegemine ja meisterdamine võimaluse luua midagi enda maitse järgi. Samasse teemaringi kuulusid hobivahendid ja koduse tehnika valmistamine.

Üks kõnekas näide oli väikesesse linnakodu vannituppa rajatud fotolabor. See näitas, kuidas piiratud ruum sai täita mitut ülesannet ning harrastuseks vajalik keskkond tuli ise kujundada.

Väljapanek tugines Tartuga seotud inimeste mälestustele, esemetele ja fotodele. Nii sai üldisest jutust kaubapuudusest konkreetsete inimeste argiajalugu. Eseme tähendus avanes koos teadmisega, kuidas seda valmistati, kasutati ja alles hoiti.

Eesti Põllumajandusmuuseum: leidlikkus maal

„Peedist pesumasin: leidlikkus maal“ viis tähelepanu aiamaale, kodukööki ja töökotta. Siin olid omavahel seotud toidu kasvatamine, töövahendite valmistamine ning saagi säilitamine.

Aiamaa aitas täiendada pere toidulauda, kuid selle harimine nõudis tööriistu ja tehnikat. Vanarauast ning majandite remonditöökodadest hangitud detaile kasutati isevalmistatud masinate, sealhulgas väiketraktorite ehitamiseks. Tehniline lahendus kujunes sageli katsetades; keevitus- ja lukksepaoskused aitasid mõtte töötavaks masinaks muuta.

Leidlikkus maal jätkus pärast saagikoristust. Köögiviljadest ja puuviljadest valmistati hoidiseid, moose ning mahlu, koguti retsepte ja jagati kogemusi. Retseptivihik on sellises loos sama tähenduslik kui tööriist: mõlemad talletavad praktilisi teadmisi.

Osanäitus käsitles ka kodutekstiile. See laiendas pilti maaelu isetegemisest, näidates lisaks põllutööle ja toiduvarudele oskusi, millega kujundati kodust elukeskkonda.

Eesti Maanteemuuseum: leidlikkus tänaval ja teel

Maanteemuuseumi osanäitus „Peedist pesumasin: leidlikkus teel“ uuris liikumise ja masinatega seotud isetegemist. Keskmes olid lahendused, mis sündisid eragaraažides, kuurides ning asutuste töökodades.

Eraauto hankimine oli keeruline ja olemasolevad liikumisvõimalused ei katnud alati inimeste vajadusi. Töölkäik, sugulaste külastamine ja puhkusereisid ajendasid otsima võimalusi sõidukite ehitamiseks või kohandamiseks. Samuti valmistati masinaid ja lisaseadmeid igapäevaste tööde hõlbustamiseks.

Leidlikkus tänaval ja teel hõlmas seega nii remontimist, ümberehitamist kui ka uute lahenduste väljamõtlemist. Oluline oli tehniline taip: kuidas eri päritolu osad omavahel tööle panna ning masinat kasutuskõlblikuna hoida?

Selle osanäituse kaudu avanes garaažikultuur ka soovide ajaloona. Liikuda taheti mugavalt, veeta vaba aega kodust eemal ja teostada oma tehnilisi ideid.

Kus kolm osanäitust paiknesid?

Ühisprojekt jagunes kolme muuseumi vahel. Allolev tabel kirjeldab osanäituste ajaloolisi asukohti ja teemade jaotust.

Kolme osa kõrvutamine aitab märgata, kui tihedalt olid need maailmad seotud. Aiamaal vajatud masin võis sündida garaažis ning maal kasvatatud saak jõuda linnakodu toidulauale. Muuseumide erinevad vaatenurgad tõid nähtavale sama argielu eri küljed.

Ajalooline tutvustus ja tänane külastusinfo

See ülevaade kirjeldab 2024. aastal avatud näituseprojekti sisu. Muuseumi praegune lahtiolek ei kinnita, et „Peedist pesumasina“ osanäitus on endiselt avatud. Samuti ei pruugi varasemates sündmusekirjetes avaldatud piletihinnad, programmid või kellaajad enam kehtida.

Enne külastuse kavandamist kontrolli vastava muuseumi ametlikult veebilehelt praegusi näitusi, lahtiolekuaegu, piletiinfot ja ligipääsetavust. Tartu Linnamuuseumi teavet otsi muuseumi ametlikult lehelt, Ülenurme külastusinfot Eesti Maaelumuuseumide veebist ning Varbuse infot Eesti Maanteemuuseumi lehelt.

Näituseprojekti lood pakuvad aga mõtteainet ka väljaspool muuseumisaali. Perekonnas säilinud tööriista, retseptivihiku või omatehtud eseme juures tasub küsida, kes selle valmistas ja millist vajadust see täitis. Just vastused neile küsimustele muudavad vana asja argiajaloo allikaks.